1. Mille peale tuleks kindlasti mõelda kodu remondi eelarve planeerimisel?

Alustuseks oleks kodu omanikul mõistlik hinnata töömahtu ning iseenda võimalikku panust remonditöödes. Milliseid töid suudad ise ära teha ja mille puhul tuleb kasutada spetsialistide abi? Kuigi teenuste hinnad kõiguvad seinast seina, saab turu keskmise hinna eelarvesse ikkagi planeerida.

Teiseks tasub viia ennast kurssi ehitus- ja viimistlusmaterjalide hindadega. Kui on suur soov kasutada mõnda materjali, mis lõpuks eelarvesse kuidagi mahtuda ei taha, siis on alati võimalik kasutada seda väiksemal pinnal ja kombineerida odavama valikuga.

Praktika näitab, et eelarvet koostades jääb sageli kahe silma vahele üks märkimisväärselt suur väljaminek, nimelt aknakatted. Kui dekoratiivsete tekstiilkardinate õmblemisel piisab sageli kodustest võimalustest, siis tehnilisemad ja funktsionaalsed lahendused tuleb lasta professionaalidel teha.

Remondi eelarve koostamisel tuleks arvestada ka ootamatute kuludega. Praktikas juhtub üliharva, et remont saab tehtud algul planeeritud summaga, pigem kulub ikka raha rohkem.

2. Millised ruumid nõuavad tavaliselt kõige suuremat investeeringut ja miks?

Levinud arvamuse järgi on kodu remondi puhul kõige kulukamad vannituba ja/või duširuum. Teatud mõttes vastab see tõele. Kui viimistlusmaterjalide hinnad varieeruvad üsna suures skaalas, siis isegi elementaarsete sanitaarseadmete puhul tuleb teatud suurusjärguga arvestada. Lisaks on märgruumides enamasti vaja teha spetsiifilisemaid töid, nagu näiteks niiskusisolatsioon, ventilatsioon, plaatimine, torutööd või põrandakütte paigaldus, mis nõuavad erialaseid teadmisi ja oskusi. See tähendab, et materjalidele lisandub paratamatult tööde teostamise tasu.

Ka köök võib osutuda küllaltki suureks väljaminekuks, sest lisaks tehnikale on enamasti vaja ka eritellimusmööblit. Viimasele leidub küll ka odavamaid alternatiive, kuid standardne masstoodang ei pruugi igasse ruumi sobituda. Pealegi võib see kokkuvõttes ruumi raisata ja mitte vastu pidada.

Paraku võivad vannitoale ja köögile vahel konkurentsi pakkuda ka ülejäänud ruumide remondikulud. Näiteks suurema pindalaga eluruumides võib isegi keskmise hinnaklassi põrandakattematerjal eelarve lõhki ajada, rääkimata erilahendustest nagu näiteks liigendatud laed või eri tasapindadega plaanilahendused.

3. Miks võiks kodu kujundamisel kasutada sisekujundaja teenust?

Peamiselt selleks, et teha asjad kohe õigesti ning tänu sellele hoiduda tagantjärele tarkusena vajalikest kulutustest. Iga hoone, nii ka kodu planeerimine ja kujundamine on täiskohaga töö. Meeldivaid värve, kauneid materjale ja sisustust suudab peaaegu igaüks valida. Ka kodu visuaalseks tervikuks kujundamisega saadakse sageli kenasti hakkama. Kõige olulisem osa, milles sisearhitekti või -kujundajat kaasata, on kindlasti üldine planeering ja ruumide logistika.

Et ruumi proportsioonid oleksid tasakaalus ning vastaksid igati kasutaja vajadustele ja elustiilile. Et neis oleks piisavalt panipaiku ja läbimõeldud eritellimusmööblit. Vähemalt sama oluline on kasutada sisearhitekti abi elektripistikute ja valgustite-lülitite plaani loomisel. Ilma erihariduseta on sageli keeruline ehitusjärgus objektil või põhiplaani muutes mitut sammu ette näha. Sageli on just elektriplaanis sama hästi kui võimatu teha hilisemaid muudatusi odavalt või ilma suuremate lõhkumisteta.

4. Milliseid materjale kodu remontimisel eelistada, et remonditud kodu püsiks kaua värske ja moodne?

Kõigepealt rõhutaksin, et värske ja moodne ei pruugi alati kokku käia. Värske ilme kestvus sõltub suuresti kasutatud materjalide (aga ka tööde teostuse) kvaliteedist ning järelhooldusest. Näiteks odavast melamiinist köögi töötasapind on suhteliselt tugev, kuid mehaanilised vigastused ja niiskus tekitavad sellele pöördumatuid kahjustusi. Aga kui täispuidust tööpind kaotab aja jooksul värskuse, saab kriimulise, kuuma- ja niiskuskahjustustega tasapinna üle lihvida ning uuesti (õli-vahaga) viimistleda. Nõnda võib pinna värskus kesta aastakümneid. Kivi- või keraamilised pinnad võivad säilitada värskuse väga pikaks ajaks ilma igasuguse hoolduseta.

Teisalt võib paarkümmend aastat tagasi tehtud valik mõjuda totaalselt ajast ja arust, hoolimata värskest ilmest. Kui 1990-ndatel oli moes üks kivi või plaat, siis täna juba hoopis teistsugused. Pikema perspektiivi huvides on mõttekas teha „kavalaid“ valikuid. Pinnad, mida on keerukam värskendada, võiksid olla hea kvaliteediga ja klassikalise või neutraalse ilmega. Moodsamat joont võiksid järgida väiksemad detailid, mida on võimalik vähese vaevaga muuta, näiteks lülitid, segistid, valgustid, tapeedid ja tekstiilid.

5. Millised on lihtsad nipid kodu värskendamiseks, kui rahalised võimalused on piiratud?

Kui võimalusi napib, võib lähtuda kontrasti printsiibist – rustikaalne ja viimistlemata pind kõrvuti uue ja korrektsega. Eriti hästi töötab see vanemates hoonetes, kus on põhjust eksponeerida ausaid ja ajastule omaseid materjale. Näiteks paneelmaja korteris, kus laed on heas seisus ning piisab vaid värskest värvikihist, võib seinad tapeedist puhastada ja nii jättagi. Vanas majas, kus lagedelt on värv maha koorunud, võib lahtise värvi ära puhastada ning panna viimistlusel rõhku seintele. Mõlema lahenduse juures on peaaegu et kohustuslikud uued või värskendatud (piirde)liistud. Need seavad korrektse piiri eri viimistlusastmega pindade vahele ja annavad lõpetatud ilme. Kontrasti saab rakendada ka viimistlust valides: väiksematel pindadel kallimad, suurtel odavamad materjalid.

Tihti kiputakse kiirustama vanade põrandakihtide ülesvõtmisega, kuid seda ei tasu alati teha. Töö on aeganõudev ning uute isolatsiooni- ja müra summutavate kihtide lisamine kallis. Vanal põrandal võib pealmise katte asendada uuega või lihtsalt lisada vanale uue viimistluse. Näiteks vana laudpõrandat on kõige odavam ja praktilisem üle värvida (kauneima tulemuse saavutab helehalli või valge värviga). Värvitud nn Soome papile võib peale panna naturaalset tooni vaipkatte. Ning taas ei tohiks unustada uute (põranda)liistude efekti.